Anne

2.-8.07. sai teoks -7 esimene välisreis. Lendasime Saksamaale, et tutvustada seal eesti uuemaid rahvalauluseadeid. Lisaks sellele tahtsime kangesti näha Maarjat, kes õpib Berliinis ja lihtsalt pingelisest hooajalõpust välja puhata.

Andsime kokku kolm kontserti: neist esimese Berliinis Saksa-Eesti seltsi rahvale ja 2 kontserti Rudolstadti folkfestivalil. Vastuvõtt oli kõikjal väga soe, samuti huvi meie äsjavalminud plaadi vastu, mida agaralt osteti. Eriti soojaks kujunes ka Saksamaa ilm – nii palavaks tänavu suvel Eestis ei läinudki.

Rudolstadt on väike linn Ida-Saksamaal, mis korraldab igal suvel hiiglaslikku folkfestivali TFF, mis ürituse kodulehe andmeil ongi Saksamaa suurim folkfestival. Käesoleval aastal olnud kohal üle 60 bändi ja esineti rohkem kui 20 laval. Tänavu esindas Eestit ainsana -7. Esinesime tänavamuusikute kategoorias, mis kindlustas meile tasuta pääsu kõigile kontsertidele ja tasuta ööbimisvõimaluse festivali telklinnakus. Võisime 3 ööd-päeva selle askeetlikes oludes omavahelist sobivust testida ja peab ütlema, et  -7 laiendatud seltskond (lisaks olid kaasas veel Kristi ja Kadri) osutus nii mõnusaks, et kellelgi ühtki häirivat kiiksu välja ei löönud. Sakslased ei pruugi siinkohal kirjutajaga nõus olla, sest kuigi me õhtul enda arvates väga vaikselt laulsime, saime ikkagi ühe onu käest riielda. Telklaagris valitsev kord ja öine haudvaikus olid meile kõigile üllatuseks. Üldse paistis terve festival väga korralik ja viisaks (ehk suhteliselt kaine) üritus olevat, mis ei piirdunud üksnes kontsertidega – terve linn ja festivaliala nägid välja kui üks suur turg. Üks tänav pühendus täielikult pillide müügile. Kaupa sai kohapeal ka proovida ja nõnda kostus tänavalt ühtelugu uljast põrinat või kaeblikku tuututamist. Meie seltskond sattus seal vaimustusse mitmesugustest rütmipillidest, millistest mõned ka ansamblile ära ostetud said. Tambet aga pidas kohaliku parmupillimüüjaga maha pillimängulahingu, et kumma pill siis ikkagi parem on. Kahjuks ei mäleta, kumb võitis.

Aga mis kõige toredam: kohtusime üle hulga aja oma armsate saksa liikmete Maarja ja Dirkiga ja saime üheskoos ülimõnusa nädala veeta. Nemad registreerisid meid festivalile, korraldasid kontserdid ja reklaami, ostsid ära rongipiletid, võõrustasid meid Berliinis enda ja Dirki sõbra korterites (meie paremaks majutamiseks läks sõber selleks ajaks oma samas majas asuvast korterist mujale elama!) ja näitasid meile Berliini tähtsamaid vaatamisväärsusi. Lisaks sellele õppis Maarja selgeks kõik aldipartiid, et asendada Liivit, kes seekord kaasa tulla ei saanud, samuti andsid tema saksakeelsed kavateadustused meile kindlasti publiku silmis plusse juurde. Suur tänu neile kõige selle eest!

Rahvalaulutöötluste koha pealt tuleb küll tunnistada, et üks meie hittlugusid, millega Põlva Folkfestilgi loorbereid lõikasime, nimelt. „Kromanjoonlane“, jäi täiesti laulmata, sest akordionit ei pidanud me mõistlikuks lennukiga kaasa vedada. Meie käsutuses olev ja muidu saateinstrumendiks sobilik suupill aga oli täiesti sobimatus helistikus ja Ain keeldus nii kõrgelt oma suurepärast soolot laulmast. Saatepillidega lugudest pidigi saksa publik leppima vaid rahvalauluteosega „Ladvad lindudele“.

Kui aga soovite kuulda, millise lauluga me telklaagris sakslaste öörahu rikkusime, külastage meie kontserte